Kolm aastat Pariisis töötanud, nüüd majandusministeeriumi asekantsleriks asunud Keit Kasemets näeb Eestisse naasnuna kaht suurt muret: koolikohad ja sallimatus. Lugu ilmus täna poliitika.guru veebilehel.
- Pikk Hermann Foto: Indrek Susi
Olime Eestist ära 3 aastat, Pariisis. Keegi välismaal elavatest ja töötavatest eestlastest ei lähe ära päriseks, aga paljud jäävad. Esimestel aastatel võetakse tavaliselt aasta korraga – igal aastal, kui käes on jälle laste koolitasude maksmise aeg, otsustatakse, kas minna suvel Eestisse tagasi või jääda veel. Aastad lähevad ja teatud aja pärast on see arutelu pigem formaalsus, enese petmine, et tagasiminek on veel reaalne valik. See aeg saabubki 3.-4. äraolekuaastal, kontaktid hakkavad kaduma, lapsed on uues ühiskonnas täielikult integreerunud. Eesti muutub pigem ilusaks mälestuseks, kus lühikesel suvel aega veedetakse.
Tean Pariisis elavat eestlannat, kes prantslasega abielus olles on üle 10 aasta Prantsusmaal elanud, käib suviti Eestis ja „otsustab“ ikka igal aastal, kas päriselt tagasi tulla. On võrdlemisi kindel, et ta elab Pariisis ka 10 aasta pärast. Miks selle teema üle üldse arutleda ja kurta? Samamoodi on ju ka teiste riikide puhul, Eesti pole siin unikaalne. Välismaal elamise ja töötamise kogemus tuleb ju ainult kasuks. Olen alati öelnud ja arvanud, et näiteks avaliku sektori tippjuhid peaksid kõik välismaal töötamise kogemust omama.
Nii on, aga … meile on see teema olulisem, ehk isegi elulise tähtsusega, sest meid on nii kuradi vähe. Eesti majandus seisab ja ilma heade oskuste ja teadmistega töötajateta me enam hoogu üles ei saa, olgu nad siis meie oma tagasitulijad või immigrandid. Ja pigem on täna seis selline, et tagasi ei tulda. Rahvusvahelistesse organisatsioonidesse tööle läinud ametnikud soovivad ja proovivad mujale jääda nii kauaks kui võimalik. Peamajja tagasi tahtev diplomaat on samuti pigem suur erand kui reegel. Sama lugu on Londonis töötavate finantsspetsialistide ja Skandinaavias tööl käivate ehitajatega. Sarnaselt Sten Tamkivi kogemusele, mida ta värvikalt oma
Põleva kardina loos kirjeldas, leidis ka meie otsus vähe toetajaid. Nii välismaal elavate tuttavate kui ka Eesti sõprade hulgas. Viimane oli eriti üllatav. Argumendid, et tahame veel panustada Eesti arengusse, et lapsed võiksid vähemalt teatud osa põhikoolist õppida Eestis, et kõrge palk pole peamine, ei veennud kohe üldse. Sõnum oli selge – ärge minge, Eestist – ärge tulge.
Miks siis ei taheta Eestisse naasta ja miks meie ikkagi tulime? Kõigi põhjused on muidugi veidi erinevad, aga laias plaanis on suuri muresid kaks – koolikohad ja sallimatus.
Koolikohti pole ka tikutulega otsides
Ei ole mingi üllatus, et eestlastele on haridus ülitähtis. Kui miski veenab meid Eestisse tagasi tulema, on see soov pakkuda lastele võimalust saada hea haridus emakeelses koolis. Küll oleks ilus, kui see võimalus ka päriselt eksisteeriks. Tallinnas on kesklinna koolidesse koha saamine praktiliselt võimatu mission, seda eriti pärast paari aasta tagust Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatust. Jah, koolikoht tuleb saada omas elupiirkonnas, aga Tallinn otsustas, et kogu linn ongi üks piirkond. Koolid, kuhu tehakse nii kaitseid kui määratakse hiljem elukohajärgseid klasse, on nii täis, et ajavad üle. Ja valitsuse poolt rahastatud inglise keelse rahvusvahelise õppe (IB) Tallinna Inglise Kolledžis, mis oli mõeldud välismaalt tulijatele, on ära täitnud Eestis elavad pered, sest „alguses piisavalt välismaalt tulijaid polnud“. PGS-s tehtud muudatusega, et Eestist ajutiselt lahkuvale lapsele enam koolikohta ei hoita, lõigati paljude perede jaoks läbi viimane niidiots, mis neid Eesti küljes hoidis.
Meil tegelikult väga vedas, saime kohad võrdlemisi kiiresti ja lapsed on Eesti koolis hästi kohanenud. Suur tänu kooli juhtkonale mõistva ja positiivse suhtumise eest. Aga ka minul on olemas pea kõikide kesklinna koolide direktorite telefoninumbrid, rääkida tuli paljudega. Oli veel koole, kus püüti aidata ja oldi toetavad. Aga paljud vestlused ei olnud meeldivad.
Tekkinud olukord ei ole muidugi koolide probleem, mäda on süsteem. Kohad peab tagama Tallinna linn ja koolidel polegi midagi teha, kui paljudes klassides on üle 30 õpilase ja uusi lapsi pole füüsiliselt kuskile panna. Teine probleem on ajastus. Lõpuks määrab Haridusamet Sulle koolikoha, teha saab ka katseid vabadele kohtadele, aga kõik see toimub augustis. Nädal enne kooli algust. Otsus Eestisse tagasi kolimise kohta tuleb aga teha varem, sageli isegi aasta varem. Meie olime näiteks peres kokku leppinud, et kuigi minu abikaasal oli töökoht juba olemas, ei oleks me Eestisse naasnud, kui juuni lõpuks poleks koolikoha osas selgus olnud. Ja arvatavasti poleks naasnud ka aasta hiljem …
Mida siis teha? Arvatavasti on see ettepanek, mille pärast mind risti lüüakse, aga üks võimalus on teha teatud koolides lisaklassid Eestisse naasjatele või maksta koolidele uute välismaalt tulevate õpilaste eest lisaraha. Kui avada heas koolis välismaalt tulijatele üks lisaklass alates 1.-9. klassini, ei ole 100 rahvusvahelise kogemusega tippspetsialisti Eestisse naasmine midagi üllatavat ega ebarealistlikku.
Ja siis see teine, veel keerulisem teema.
Eesti – kas tõesti kuri, suletud ja sallimatu väikeriik?
Tõsi on, et avaliku arutelu teemad ja toon on selle kolme aasta jooksul, mis me ära olime, tundmatuseni muutunud. Eks eestlaste suhtumine samasooliste koosellu ja immigrantidesse on teemad, mida tuliselt ja alati arutatakse ka välismaal elavate eestlaste kohtumistel. Ise maailmas ringi käinuna, tegelikult immigrandina Eestis kõlavat vaenulikku retoorikat tavaliselt ei mõisteta. Kõlama jääb pettumus – kuidas selline suletud ja lühinägelik suhtumine võimalik on? Miks minna tagasi kurja Eestisse? Niimoodi pole Eestil tulevikku.
Oma kogemuse põhjal ütlen, et murel Eesti suletuse üle on alust. Olen minagi erinevatel perekondlikel ja laiema ringi üritustel pidanud selgitama enda arvates ilmselgeid asju. Kahjuks sageli ka edutult. Tuleb muidugi arvestada, et kaugelt on pilt palju koledam kui lähemalt vaadates, välismaal elavate eestlaste jaoks on teemale mitu vinti peale keeratud. Esiteks seepärast, et enamus neist tõesti hoolib. Ja jälgib seetõttu hoolega just Eesti uudiseid, panemata sealjuures tähele, mis toimub nende elukohariigis. Jah, meie arutelu tonaalsus on muutunud järjest tumedamaks aga kui me vaatame mis toimub suures osas Ida-Euroopas, on meil veel isegi hästi: Poola, Ungari, Slovakkia… Või toetus Front Nationali retoorikale Prantsusmaal? Tegemist on kogu Euroopat ahistava trendiga, mis paraku on jõudnud ka Eestisse. Teiseks seepärast, et Eesti on nii pisike. Iga sõnavõtt, väike üritus või isegi Facebooki sissekanne, mida keegi suuremas riigis tähelegi ei pane, on Eestis suur teema.
Ja see oli ka üks peamiseid põhjuseid, miks tasub Eestisse tagasi tulla. Igaühest sõltub siin midagi. Teol või arvamusel, mis oleks mõnes metropolis piisk meres, on Eestis mõju. Kui kõik need lahkunud avara silmaringiga haritud noored inimesed jäävadki Pariisi kohvikutes, Londoni pubides ja Ameerika restoranides vaid kuhtunud Eesti üle kurtma, ei muutu mitte kui midagi või kui, siis halvemaks. Ainus võimalus on tulla ja proovida midagi muuta, oma erialal, aga osaledes ka avalikes aruteludes, jagades oma kogemusi tuttavate ja sugulaste ringis. Peame olema julgemad oma arvamust välja ütlema ja ka tegutsema. See ongi parim ravim suletuse vastu.
Mida ma siis ise plaanin ja saan teha? Valikuid oli mitmeid aga otsustasin jätkata ametnikuna, ehk siis samal rajal, kus enne Eestist lahkumist. Panustan võimalikult edukasse Eesti Euroopa Liidu eesistumisse, aga mitte ainult. Ametnik ei ole vaid kuiv bürokraat. Nii nagu kirjanikud, õpetajad, arstid ja ettevõtete juhid peaksid ja võiksid rohkem ühiskonnas olulistel teemadel kaasa rääkida ja arendada kodanikuühiskonda, peaksid seda tegema ka ametnikud. Proovin ka ise seda kindlasti jõudumööda teha.
Kui oli selge, et me tagasi tuleme, pidin vastama kahte tüüpi küsimustele. Miks-te-ikkagi-tahate-tagasi-tulla-küsimuste kõrval üllatasid mind kõige rohkem arvukad küsimused, kas ma lõpetan nüüd poliitika.guru tegemise ja kas minu töökoha vahetus tähendab poliitika.guru lõppu. Ametnikuna ei olevat Eestis võimalik sellist blogi teha! See oleks võimalik vaid demokraatlikus ja sõnavabadusega riigis, mitte meil, kuulsin ma erinevatelt sõpradelt Eestis ja välismaal. Neile küsimustele oli mul lihtne vastata. Me võime avaliku aruteluga Eestis mitte rahul olla, aga see, et arutada poleks võimalik, ei ole kindlasti meie probleem. Selles mõttes ongi Eesti just arenenud, demokraatlik ja sõnavabadust austav riik. See tähendab, et meil on lootust.
Tekst väljendab autori isiklikkse seisukohti.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.